Putukate päev Surmaorus

Kaido:
Elutus Surmaorus olid meie saabudes rasked ajad - vooditel polnud tekke! Külmaga harjunud põhjamaalastena polnud meil sellest aga sooja ega külma. Äratus oli see-eest inimlikult vara: 4:00, sest päikesetõus, mis ähvardas saabuda juba 5:30, oli ju vaja üles pildistada. Kukk polnud veel kirenud.
Mõni aeg enne tõusu olimegi Dante's view's, kus me 15 kraadise kuumuse käes hammaste plaginal soolajärve ja päikesetõusu järeltulevastele põlvedele üles võtsime. Tundub siiski, et sudu tõttu oleks mõistlikum päikesetõusu ajal olla nt. Sabriskie Point'is. Teel tagasi üllatas meid vastusõitev koolibuss. Mitte selle pärast, et kohalike haritus oleks ootamatul tasemel, aga et Surmaorus elavad ka lapsed ja nad käivad koolis vähemalt 50 km kaugusel! Mida kõike tuleviku nimel lapsed kannatama ei pea.
Zabriskie pointis oli juba soojem ja mõned head klõpsud saime ka. Edasi põrutasime kiiresti Badwatersisse, et seal enne ära käia kui arutult kuumaks läheb. Badwaters on siis 86 m allpool merepinda ja sinna tungib mägedest maapõue voolav vesi. Flooras domineerib sool, faunas miski putukas, kellele oleks mage vesi nagu korporandile limonaad. Pinnas maitses nagu soola ja vähese liiva segu ikka. Pärast Badwatersit vaatasime ära nimeta, loodusliku sillaga kanjoni, Devils Golf course'i (suured igasuguse kujuga soolakristallid ) ning Artist drivel oleva Artist palette. Viimase koha pinnase värvigamma oli, kuidas nüüd öeldagi, seninägematu. Turistidevoolu nimel võiks siiski pinnast sagedamini värvida. Artist paletti oleks parem õhtuvalguses pildistada. Geoloogikalduvustega Leino oli rõõmus ja teadis rääkida midagi kimberliidist. Ilm oli jälle natuke soojemaks läinud: varjus 35, päikese käes autoantenni küljes rippudes 45. Olgu kohe ära öeldud, et mina seal ei rippunud. Toss hakkas välja minema.
Huvitaval kombel oli surmaorgu ka mõni põõsas ja puu ära eksinud ja meie osavate käte ring leidis üles ka ammu unustatud auru-traktori. Viimaseid kasutati siis kui kakskümmend muula, mis varem vankri-ešeloni vedasid, lõpnud olid, ja mis ise muuseumisse läks, kui raudtee ja auto tuli. 20-muula teema on varem ka silma jäänud, nii et tundub, et 20 muula oli tollal üldlevinud mõõtühik, nagu praegu võimsusühik "nagu traktor", mahuühik "ilge põiekas" või ajaühik "kohe tulen, kallis".
Nojasiis tuli tõeline pomm. Normaalne inimene tuleb Surmaorgu teadmisega, et siin on kuum ja sademeid peaaegu, et pole. Okei, mõni lind ehk on ja ehk ka putukad, aga kalad? No vaevalt meetrilaiuses ojas elasidki kalad, nii 3-4 mm pikad. Ja lumivalge sisalik? Ever heard of this? Hiljem selgus, et siin elavad ka hirved, mägilõvid, ilvesed, mägilambad. Nüüd oli eesmärgiks minna tagasi hotelli sööma ja magama. Vahepeal oli soojemaks läinud. Isegi nii soojaks, et termomeetrit tuli jahutada. Kui termomeeter jälle pilti näitama hakkas (kell 12:30), näitas tubli Hiina vidin varjus 39. Rongad lendasid ringi nokad lahti. Selline asi ajaks jooma ka klaasipuhujad, sest õllel on toiteväärtus, kuid toidul õlleväärtust pole. Resto ja pubi olid aga kinni.
Olime nutikad nagu rotid: keerasimegi keskpäeval magama. Basseini tõesti ei viitsinud ei minna. Päikese käes oli enne 16:00 olnud 50 kraadi, autos 53. Autosse jäänud veepudeli temperatuur oli 60. Varjus oli 41, kui 16:30 uuesti Racetracki poole sõitma hakkasime (70 miili kaugusele). Natukese aja pärast teatas meie GMC Envoi, et rehvirõhuga on miski probleem. Õnneks kustus see tuli tund hiljem.
Tee äärde jäänud vulkaanikraater
Racetrack oli miski mudajärve põhi, sile nagu lennuväli, nii umbes 2*5 km suurune, mille keskel must "minimäestik" nagu muinasjutuloss järvesaarel. Teine põhjus, miks me olime nõus 25 miili kruusateed sõitma, olid järvepõhjal liikuvad kivid.Teadlased pole kokku leppinud, miks need kivid liiguvad ja selge liikumisjälje maha jätavad, aga leppisime omavahel kokku, et see ei takista meid pilti tegemast. Silmaga me siiski liikumist ei märganud — ilmselt häbenesid nad meid. Kuna racetrack on mägede vahel ja tee kehv, siis jäime ka seekord päikeseloojangule hiljaks. See-eest oli õhutemperatuur langenud maheda 35 kraadini ja tegime harjutusi välklambiga. Tagasiteel nägime hr. Jänest ja pr. Koiotti. Pr. Koiott oli edev nagu Paris Hilton ja lausa trügis kaamera ette. Hiiri ronis kihutava auto ette karjakaupa. 22:06 jõudsime tagasi motelli (Stovepipe Wells, nb! Wifi), lootuses veel midagi hamba alla saada. Lootus purunes. Väljas oli 36 kraadi. Võtsime sooja õlut. Päev oli ikka täitsa pekkis: ei leidnud tükkigi prügi ega tühja pudelit.
Surmaorg, tehtud!