Nonii. Nüüd on perekond kapitaalselt lahus. Elen-Leino teabkus kalurikülas Amedis ja Marit-Triinu Sanuris.
Kati-Evelin tõusevad, einestavad oma terrassil ja proovivad lõpuks ka Warsa hotelli basseini ära. Külastame netikohvikut ja ostame 14.03-ks piletid Air Asiaga Denpasarist Johor Bahrusse. Ööga on hind veel tõusnud, nüüd juba ca 700 EEK p.p. Pakime taas oma kodinad kokku ja võtame suuna Amedile. Täna läheb huvitavaks, sest plaanime sinna jõuda ühistranspordiga. Kõnnime oma suurte kottidega pika palava tee marketini, kust saame sinise bemo peale, mis on valmis meid Gianyari viima (2 inimest 10 000.-). Bemo täitub kiiresti inimestest ja pakkidest ning jõuan juba muretsema hakata, et Kati ei jõuagi postkontorist tagasi ajaks, mil bemo liikuma hakkab. Ja nii ongi. Õnneks teeb bemo postkontori juures peatuse ja hetke pärast minu suureks õnneks kohtungi Katiga J Järgmine bemo viib meid Semarapurasse (2 inimest 15 000.-)- sõidame bussis koos kanaga. Semarapuras kisub keeruliseks. Amlapurasse minekuks tahetakse meilt 40 000, meie üle 30 000 maksta ei taha. Teeme banaanipausi ja ootame pakkumisi. Lõpuks saame ühe vana siiski 30 000-ga nõusse, aga buss startivat alles 1 h pärast. No mis siis ikka. Ootame veidi, aga peale meie ei avalda keegi soovi Amlapurasse minekuks. Bussijuht on valmis nüüd juba kohe liikuma hakkama, aga tahab taas 40 000 saada. Jääme endale ja 30 000-le kindlaks. Tüüp hakkab seepeale „pika hambaga“ liikuma, kuid peatub hetke pärast peatänavale jõudes uuesti ning otsib veel kliente või teab mida. Kliente ei tule, küll aga leiab ta meile uue bemo, mis on valmis meid 30 000-ga peale võtma. See on ikka eriline kuut, kuhu nüüd satume. Väga palju inimesi ja sama palju pakke on juba pardal ja tuleb juurde! Parimal hetkel oleme bemos 22-kesi! Veidi aega sõitu ja siis saabub juhil ja ka paljudel reisijatel lõunapaus. Täiesti sürr värk. Taas liikuma hakkame ehk poole tunni pärast. Meile endile tundub juba, et oleme Amlapuras, aga kuna keegi meid välja ei aja, siis sõidame edasi. Lõpuks selgub, et tüüp tõi meid lausa Culik´ni, küll aga tahab nüüd lisaraha. Maksame kahepeale selle pika otsa eest 50 000. Sealt edasi taas pakid selga ja Amedi poole liikuma, kuhu on 3,5 km. Teel pakutakse meile korduvalt rolleritransporti, millest loobume. Tuleb ka paar kehva autopakkumist. Lõpuks peatub üks bemo, mille juht väidetavalt teab, kus meie majutuskoht Bulik Bungalows Amedis asub ja viskab meid 10 000 eest ära. Hotelli jõudes jõuame kiirelt pettuda, sest vaba on vaid üks tuba, millel merevaade puudub, kuigi oli lubatud. Konditsioneeri toas pole, sooja vett ka mitte. Rannal must liiv, meil suur nälg. Kuhu krdi kohta me tulime? Kohtume Eleni ja Leinoga, kes peatuvad sealsamas, aga vähe paremas toas.
Kati kaupleb elu eest toa hinda alla ning räägib seetõttu telefonitsi otse omanikuga. Saame esimeseks ööks toa 110 000 eest. Tuba iseenesest ilus, eriti vannituba ja terrass. Sööme suurest näljast ära enamuse imepärastest puuviljadest.
Kella 18-ks on kokku lepitud kokakursus lähinaabruse restoranis (hind 60 000 p.p.). Valmistame makrelli sate´d (vardaid), riisirooga, nuudlirooga, oasalatit ning kõike seda saadab vürtsikas Bali kaste.
Söögid valmisid lihtsalt ja kiirelt ning pidusöögilauda istudes pannakse meile pähe Bali peopärjad ja sööming võibki alata. Kõik on väga maitsev, aga isegi meie suure nälja juures pole me võimelised kõike ära sööma. Tagasiteel Buliki ostame poest lichi-mahla ning hotellis saab sellest litsiviin J Vedeleme Leino-Eleni merevaatega terrassil ja naudime lainete laksumist, tähistaevast ja suurt sõõri ümber kuu.
Leino-Eleni päev Amedis olevat õige rahulik olnud- jalutati vaateplatvormile, tutvuti ümbrusega, ujuti ja loodi palju uusi tutvuseid. Hea chill päev oli!
No comments:
Post a Comment