Päikesetõus Baturi vulkaanil

Elen:
Äratus 3.30, et kohtuda giidiga kell 4. Eesmärgiks on jõuda päikesetõusuks Bali kõrguselt teise mäe Baturi (1717m) otsa. Öö on üle ootuste soe - minul pole väga häda, aga Leino ja Kati leemendavad.
Natuke kummaline on võõras kohas võõra inimese kannul pimedas astuda. Mingil hetkel hüppab eiteakust meile ligi koertekari. Õnneks pole tegu metsikute elajatega - läheduses on ka üks hütt, kus teelistel viimane võimalus muretseda rüübet. Puhkepausi ajal ilmub kottpimedusest välja teine grupp, eespool liikuvad lambikesed reedavad, et kamp teelisi on meist veelgi napima unega olnud.
Ca poolteist tundi peale starti jõuame ühe osmiku juurde ja meie üllatuseks teatab giid, et olemegi tipus. All paistab tuledes öine küla - tegu on saare suurima külaga, kus ca 20000 elanikku. Tänu viljakatele vulkaanilistele pindadele on siin jõukad inimesed, kala ja turism veel lisaboonuseks. Selgub, et see tipp on siiski vaid view-point ning sammume edasi, et päikesetõusuks kraatri servale jõuda.
Päikesetõus on meie varast tõusmist väärt. Idast avaneb vaade Bali kõrgeimale tipule ja kõige pühamale mäele Agungile (3142m), mille ette jääb teine täpselt samakujuline hiiglane - Abang. Vaatepilt on kaunis - üks mägi näib täpselt teise vari. Teisel pool näeme vulkaanikraatrit. Leino muudkui riidleb, et istun liiga serva peal, aga mul on siin mugav ja tundub turvaline. Aga, mida valgemaks läheb, seda kaugemale nihkun järsakust..
Baturi ja teiste lähedalasuvate vulkaanide kraatrid on omakorda ümbritsetud hiigelsuure kraatriga (läbimõõt ca 14 km). Suure kraatri serva pidi kulgeb autotee, mille äär on palistatud soolasehinnaliste restoranidega. Ca iga 9 aasta tagant hakkab mõni siinseist vulkaanidest purskama - sel ajal on restodes hinnad laes. Eriti kaunis olevat tulemöll öösiti.
Liigume mööda kraatriserva edasi järgmiste - nooremate - vulkaanide juurde. Vahepeal möödume suuremast seltskonnast, kes küpsetab vulkaanikuumusel mune. Mõne koha peal on maapind tuline. Vulkaanide tujust või millest iganes sõltuvalt jätavad nad mõnikord edast maha tumeda kooriku, mis kuni mitukümmend meetrit paks. Teinekord aga pruuni kihi, mis on nii õhuke, et koputades tekib tunne, et keegi võib teiseltpoolt tulla "ust" avama.
Kõige värskem vulkaan sel kuumaastikul purskas aastal 2000. Uurisin, et kui kiiresti laavajoad küladeni jõuavad. Vahel olevat see võtnd mitu kuud, halvimal juhul aga vaid viis minutit. Aegade jooksul on ohvreid olnud palju. Nüüd on külas oma vulkanoloog, kelle ametikohuseks pidev jälgimine ja ohu korral inimeste hoiatamine. Pärin edasi, et kas neil on ka mingi kommunikatsiooniplaan, et kuidas inimesi ohust teavitada. Mis plaan? Eks nad teistelt kuulevad, info levib suust suhu kiiresti, vastab giid.
Halbade pursete vastu võideldakse muudmoodi: näiteks eile õhtul kogunesid giidid (noorukite kambad) vanikutega mäejumalale au avaldama. Aga õnnetusi juhtub ikka. Näiteks viimase purske ajal langesid laavaroaks kaks tulemöllust filmi teinud sakslast - oleks pidanud tugevama zoomiga apastraati kasutama.
Nagu mägedes ikka, on allaminek valusam kui ülesminek. Katile teeb põlv korralikult haiget. Vaid üks lõik on super - laavatuhane nõlv, kust saab laskuda täiskäigul joostes.
Mägi tehtud, hakkame liikuma Ubudi suunas. Kuni Peneloka külakeseni liigume autokastis. Ootamatu kriiskava "kiikerikii" järgi adume, et Kati pinginaabriks on Kukk. Teiseks transpordivahendiks on buss, millega saame Gianyari, sealt bemoga Ubudi, kus meid viidi otse hotelli - Warsas bungalos - ette. Kuna üleeile õnnestus meil transpordi eest üle maksta, siis täna otsustasime, et kogu retke eest oleme nõus kokku tasuma kõige rohkem 100 krooni. Plaan saab täidetud. Kõik küüdisaamised võtsid aega maksimaalselt viis minutit.
Täna jäi õnneks ära meie lahutamatu igaõhtune rituaal - hotelliralli - kuna Evelin-Marit-Triin saabusid Ubudi juba eile ja leidsid majutuskoha. Tuba on küll veidi kehvake (kaupleme 200 kroonise hinna eest välja tasuta pesupesemise), aga see-eest hoovis basseind ja bungalo asub otse peatänaval Monkey Forest roadil. Ahvimetsas käis meist vaid Evelin, kellele üks ahv sõna otsese mõttes külge hüppas (ilmselt sellele järgnenud kiljatusel ei olnud mitte vähe detsibille:)
Kohe "kodu" juurest leiame hea söögikoha, kus võtame traditsioonilise supp-praad-värskemahl komplekt (=40kr). Leino leidis ülikalli roa - 60-kroonise krõbe-pardi, mis paraku osutus üleküpsetatud kehvaks käkiks. Värske mangistani mahl on aga super.
Ubud ise on pisuke pettumus. Igal sammul üritab keegi meile mõnd restorani, tantsuetendust, transpordivahendit või massaaži pähe määrida. Väsitav. Mõnus tundus üks kõrvaltänav, kus leian ökokohvikuid, joogapoode, hõbedatöökoja, kus saab ise ehteid meisterdada ja joogakeskuse, kus terve päeva saab käia erinevaid joogasid proovimas. Tahaks minna meditatsiooni proovima, aga seda täna paraku ei pakuta.
Hotelliralli asemel teeme täna dringiralli - otsime kohta, kus Mohijto oleks alla 50 krooni ja kappame läbi kümneid kohvikuid. Väsitav. Lõpuks potsatame ilmetus caf'é Balis, kus paljud road on juba otsa lõppenud, teenindus imeaeglane, kuid toit maitsev ja odav.
Päevasündmus: Evelin kukkus sööma, jooma ja šoppama.
Bali tants