Malaisiast Sumatrale

Evelin:
Kell 3.00 on uni läinud. Apiii, ajavahe! Äratus kell 5, mõned meist saavad juba esimesel hommikul külma dušši kogemuse.. ja hommikusöök 5.45. Hommikusöök tähendab kahe saiaviilu vahele surutud moosi ja ilmselgelt ülesuhkrustatud teed/kohvi. Degusteerime ka oma esimesi malaariatablette. Kell 6 aetakse meid vägisi välja, sest meie transfeer lennujaama juba ootab. Sõit lennujaama kestab ca 20 minutit. Taas lennujaamas. 1,5 tundi ootamist ja oleme jälle õhus, sihtkohaks Medan, Indoneesia. Lennuaeg ca 1 h. Pagas õnnelikult käes, on meie ümber kari tüüpe, kes on väga huvitatud me kottide kandmisest. Loobume sest pakkumisest ja läheme külastame valuutavahetust. See on omaette ooper ning liigse efektiivsusega siin ei priisata. Lisaks selgub, et vanemaid dollareid kui 2006. a omi ei vahetata. Miljonid käes, otsustame ära osta lennupiletid Medanist Denpasari. See aga toimub oluliselt keerulisemalt, kui olime eeldanud. Tunnike järjekorras (2 inimest!) seismist ja piletid ongi käes. Nad pole vist kunagi varem pidanud tervelt kuuele inimesele korraga pileteid vormistama, mõni ime siis, et nii kaua aega läks. Kuna krediitkaardiga maksta pole võimalik, siis loovutavad Evelin ja Kati kõik oma vabad miljonid ja lähevad ATMst raha juurde hankima. Ühtlasi otsivad kõik parimat pakkumist Medanist autoga Bukit Lawangi minekuks. 500 000-st ruupiast saab pärast kauplemisi, draamasid ja äraütlemisi siiski 350 000. Kuna auto on suht pisike, saavad kaks õnnelikku koos pakkidega pagasiruumis istuda.
Lõunastame restoranis nimega Pondon Punokawan- saame rohkelt nuudleid, kanavardaid ja muud imelikku kraami. Arvet tasudes selgub, et ka autojuhi söögid on meie arvele pandud.. Veel mõned tunnid kannatust ja olemegi Bukit Lawangis. Oleme välja valinud hotelli Jungle Inn ja palume, et meid sinna viidaks, aga esmalt näidatakse meile siiski autojuhi sõbra pakkumist. Seniks kuni suurem osa seltskonnast majutuskohti läbi käivad, valvavad Kati ja Evelin autot ning tutvuvad 18 aastat Indos elanud inglasega, kes viidab siin aega raamatuid kirjutades. Tundub, et sõbrad on mingi majutuse leidnud, sest meie autojuht Polo käsutab meid autosse ja sõidame kuskile. Õnneks leiame eest ka oma reisiseltskonna. Kotid seljas jõuame mööda kahtlaselt kõikuvat silda teisele poole jõge, kus meid ootab hotell Eco Lodge. Kohtume kohaliku giidi Udiniga, kellega lepime kokku järgmise päeva dzunglimatka üksikasjad. Kuna hakkab juba hämarduma, siis kiirustame, et näeks ära ka siinsed nahkhiirekoopad. Koopasse jõudmine on paras piin, teeme siin oma esimesed ronimisharjutused. Koopad on kole pimedad ja täituvad nahkhiiri nähes kiiresti meie huilgamisega. Tagasiteel Eco Lodge´i jääb silma väike armas majutuskoht. Siin saab kahese toa 50 000 eest ja Kati-Evelin otsustavad öö hoopis siin veeta. Tuba on küll väga tagasihoidlik, aga mida selle raha eest ikka tahta? Pole siin sooja vett (nagu hiljem selgus, siis pole seda terves külas), elekter vaid õhtuti ja puudusid ka voodilinad, aga selle eest potiga WC, mis on siinkandis juba kõva sõna. Koha eeliseks on imeilus vaade ja suigutav jõekohin.

Õhtustama otsustame minna palju kiidetud Junge Inn´i. Teekond üle suure silla on meeleolukas. Siit saab hea ülevaate kogu külaelust. Rändame söögikohani läbi küla, piki jõe kallast, olles ise sel teekonnal parajad vaatamisväärsused. Inimesed on siin väga sõbralikud ja hea meelega räägivad sinuga kaks lauset inglise keeles, millega piirdub kogu nende võõrkeelne sõnavara. Leiame teelt KACA-tünni ja jäädvustame selle, et Ekspressi flashina hiljem reisiraha tagasi teenida. Kasse on siin ka kole palju, aga enamus pooliku sabaga - huvitav miks? Jungle Inn´s laseme endale iga hinnaklassi toad (150-400 000) ette näidata, üks uhkem kui teine - lahtise katusega vannituba, vaade masseerivale joale, kaljuseinaga magamistuba jne. Meie teekonnal saadab meid väle kass Tiger. Restorani jõudes õnnestub Triinul pingile istudes kohe oma pükstesse auk saada ning kaupleb endale seeläbi söögid poole hinnaga. Tüütu on, et sööki peab kaua ootama ja iga roog valmib eri ajal, seega pole lootustki üheaegselt söömisega alustada. Söögiga jäävad osad rohkem, osad vähem rahule. Tagasitee Eco-Lodge´i on kole pime. Hea veel, et Leino taipas pealambi kaasa võtta. Veidi aja pärast selgub siiski, et oleme eksinud- silda, millest varem üle tulime, enam pole. Kuidas saab nii suurt asja mitte märgata? Kohalike abiga leiame teise silla, mis meid hädast välja aitab ja pole ka me majutuskohast kuigi kaugel. Ja siis iga roju, oma koju ja tuttu.

Kautšukipuu