Kähku Kutast minema!

Leino:
Vaatamata sellele, et hotellituba asus praktiliselt diskoteegis, magasime nagu notid. Maritile ja Katile tulid küll hommikupoole ööd kõned salapäraselt austajalt Alilt, kes kutsus järgmiseks õhtuks sööma. Et aga tüdrukud läbi une ainult artikuleerimata mörinat suutsid kuuldavale tuua, siis jäi üritus katki.
Päeva alustasime suplusega Kuta rannas. Oli teine päris räpane, aga lained olid vägevad ning vabastasid Eleni päris kiirelt bikiinide ülaosast :-)
Peale suplust tuli teha shopinguring, sest puhtad riided hakkasid lõppema. Nagu alati, võisid ka nüüd naistega poes käimisest ajud kärssama minna. Väide, et Indoneesias on hinnad odavad, ei vasata eriti tõele. Odavalt saab ainult sodi, mis vaid esimese pesukorrani vaevalt koos püsib.
Kogunenud uuest hotelli, saime teada, et öine ebamäärane mõmin maksis kätte ja Ali organiseeritud autojuht keeldus välja ilmumast. Võtsime siis Eleniga jalad selga ja asusime uut autot otsima. hinnad olid seinast seina. Saime auto Kutast Lääne-Bali rahvusparki 400000 ruupiaga, mis takkajärgi tundub päris ok hinnana 7-tunnise sõidu eest. Teel külastasime "merevaatega" restorani, kus Evelin võttis järjekordselt steamed rice portsu. Küll see kõhuhäda on ikka karm asi, kui paneb inimese niiviisi ennast piinama.
Järgmine peatus oli Rambut Siwi templis, mis oli suhteliselt turistikas koht. Sai päris mitu pilti klõpsitud. Kohalik pühamees rääkis törtsu hinduismist (Bali valdav usk, hõlmab 95 protsenti rahvastikust) ja näitas templeid.

Rahvusparki jõudsime alles pimedas ja algas öömajaralli. Autojuht arvab tõenäolisel, et eestlased on pärit sõgedate maalt ja ei ole kunagi millegagi päris rahul. Küll on padi palav ja kord tekk torgib. Vedas meid korra isegi saare uhkeimasse lodge'i, kus üks vana valge mehe ees teed pühkis ja teine taga lapiga jalajäljed ära pesi ning seda kõike rohkete kummarduste ja sööritamise saatel. Pidasime siiski 200 USD toa eest liiga kalliks ja otsustasime, et tegelikult teisena vaadatud majutusasutus (Adi Assri Beach Cottages) sobis küll. Seda kõike peale tunniajast ringitiirutamist ja tubade vaatamist. Autojuht hakkas kindlasti sisimas oigama ja üritas oma pead vastu esiklaasi purustada...
Nii saimegi endale lõpuks mereäärses vastvalminud majakeses toa. Kati ja Evelini voodile oli asetatud ka tagasihoidlik aaskäoking. Ei tea, millega nad selle ära teenisid. Õhtusöök restoranis oli super ja üliõnnelik Marit lubas endale esimese kokteili...