
Täna on kätte jõudnud meie reisi neljas päev. Sumatral oleme küll alles teist päeva.
Alustame tagasiteed Bukit Lawangist.

Tee ääres on kilomeetirte viisi palmiistandusi
Üritame teel külastada palmiõlivabrikut, aga tuima näoga monoglotist turvamees takistab oma õblukese kehaga sissepääsu. Kohale toimetatud autojuhi abiga saame lõpuks teada, et täna on pühapäev. Igati kasulik info!


Naised vasakule, mehed pareamale (paraku ei viidanud sellele mitte miski)
Berastagi jõudes algasid probleemid autojuhiga. Tundub, et keelt oskavad sumatralased vaid siis, kui asjad lähevad nende soovide järgi. Meie taotlused jõuda Bataki traditsionaalkülla sumbusid lootusetutesse katsetesse. Lõpuks pidas juht mingi suvalise tondi juures kinni, lasi sel oma bossile helistada ja siis meile selgitada, et nihukese hinna eest, mis me maksime, sellist asja ei saa. Lõime käega ja saatsime kuradile.


Peale söömaaega siirdusime kohaliku turuga tutvuma.Muda, laga, kanade ja kalade hais pani isegi minu paljunäinud kere iiveldama. Kati ja Triin põgenesid kiirelt.

Lapsmüüja suigutab "hällis" beebit
Tulemuseks kolm pussi, kaks karaoke CD-d ja kaks Gucci-mucci särki.
Õhtusöögile siirdusime Cafe Raymondisse. See oli väheseid kohti, kus ving ei asunud lämmatama. Ümberringi tekkis üsna mitmeid valgeid. Pärast selgus, et kohvik oli LP-s kirjas...

Vastlapäevani oli jäänud veel 1 päev...
No comments:
Post a Comment