Bukit Lawangi džunglis

Triin:
Äratus kell 7, et plaani järgi kell 8 ennast džunglisse teele asutada. No eks see algus jälle nihkus, nagu meil ikka ette tuli ;-) Aga giidiks oli meile UDIN (visitka järgi Nazaruddin - e.), 40-aastane 3 lapse isa, kes osutus täitsa vahvaks laia silmaringiga tüübiks.
Kogu see matk algas ühe pärsi korraliku tõusuga, mis nii mõnegi meist (eelkõige mina ise ja vist ka Marit) päris ära ehmatas – kas nii jätkubki terve päev, targem vist kohe tagasi pöörata? Aga õnneks tuli sekka ka rahulikumaid maastikke.
Džungel siiski väga džungel ei olnud – rajad olid ees ja väga suuri raskusi selle läbimisel ei esinenud. Küll sai vajadusel turnimisel käed appi võetud – õnneks oli kõvasti liaane, millest kinni haarata.
Aga jah, tõusule kippus järgnema ikka tõus;-) Giidid tegid väga kummalisi hääli – hiljem selgus et need on ahvide väljameelitamiseks. Igatahes ei läinud väga palju aega, kui saime oma silmaga näha esimesi orangutange – isane Giko ja emane Sandra. Küll siis jätkus vaatamist, imetlemist ja fotografeerimist!
Sealt edasi tegime varsti puuviljapausi – viljadest, mida meie teine giid oli vapralt terve tee kaasas kandnud. Jätkus nii banaane, mandariine jm, kõige tipuks suur arbuus. Ja keegi meist ei pööranud erilist tähelepanu, kas ja kuivõrd need viljad ka pestud olid. Vist ei olnud… Aga sellest ei juhtunud meile ka midagi! Teekond jätkus – ikka üles-alla kuni järgmise „ahvipausini“.
Seal oli tegelasi juba rohkem ja meil jätkus tegemist veelgi kauemaks. Suht kiire hakkas siis kui tublile fotograafile Leinole üks sõber otsustas puu otsast pähe soristada ;-)
Mõne aja möödudes tegime jõeorus lõunapausi. Jällegi võtsid giidid kotist välja riisipambud igaühele ning kõrvale lõigati veel kurki-tomatit. Maitses väga hea!
Pärast mõningast matkamist ja „vaateplatvormide“ külastamist jõudsime raftingu algupunkti. Seal tegime ka jões mõnusa värskendava supluse.
Rafting ise oli mõnus kulgemine suurtest kummidest kokkupandud sõiduriistadel eriti ahvatlevates poosides – bikiinides valged inimesed teine teise jalgade vahel istumas ;-) See show pakkus kõvasti vaatamist ka kohalikele – neid oli jõe äärde kogunenud lausa hordide viisi. Meile endile pakkus elamuslikemat vaatepilti see, kuidas üks kohalik jões istudes hambaid pesi.
Pärast raftingut kogunesime Kati ja Evelini õuele jällegi „plaani pidama“, mis ja kuhu edasi järgmisel päeval. Selle paigas kohtas meist nii mõnigi esimest korda elus värvilisi tibusid – neid oli seal nii roosasid, siniseid kui kollaseid ;-) Pärast põhjalikke läbirääkimisi langetasime otsuse siiski Lake Toba äärde sõita.
Ja muidugi toimus ka järjekordne öömaja vahetamine. Elen-Leino, Marit-Triin kolisime teisele poole jõge „eurohotelli“ (Rindu Alam Hotel).
Õhtustasime Udini pootl soovitatud kohalikus restoranis. See oli küll ok, aga suuremat elamust mu mäletamist mööda ei tekitanud. Elamuslikum oli hoopis see, et Kati ja Evelin sinna teistest kõvasti kauemaks jäid, aga sellest sai juba lähemalt kuulda järgmisel päeval…..