Reet:Ma pole oma silmaga kunagi Neptunit ja Ilmataati kohanud ja ei oska seega arvata, kas tegu on sõprade, vere-sugulaste või hoopis ühe ja sama isikuga, aga meie merereis tõestas igal juhul, et kui tervitad Neptunit igal hommikul parima napsuga, mis pardal on, siis hoiab sind nii meri kui taevas.
Laupäeval jätsime hüvasti oma Diva ja Aadria merega ning magasime taas üle tüki aja voodis, mis ei kõikunud lainete rütmis.
Paraku unustasime vist hüvasti jätta Neptuniga ja see ajas Ilmataadi täiesti pöördesse – ärkasime kõik varavalges selle peale, et sadamat ja linna räsis täielik burgaa – tuul undas, kõu kärkis, välgunooled sähvisid ja vihm oli nii tihe, et 100m kaugusel oleva Šangulini kai äärde pargitud jahtide olemasust andis teada vali mastide plagin ja silmaga võis nende reaalset olemasolu läbi vihmamüüri vaid aimata. Võrratu vaatemäng! Tänu sellele õnnestus hommikul esimesena lahkunud Joonasel takso peale minekuks tormikad selga panna – muidu oleksid need ju täiesti mõttetult kaasa võetud ballast – lõpp hea, kõik hea :)Meie reis jätkus nüüd ratastel neljaliikmelises seltskonnas (Elen-Leino-Siki-Reet) üle mägede pealinna. 5 tundi sõitu ja olimegi kohal üleujutustest räsitud Zagrebis. Sava jõgi oli viimase 3 päeva lauspaduvihmaga hullemini üle kallaste kasvanud kui Emajõgi sel kevadel, põhjustades seal kandis viimase 50 aasta kõige hullema looduskatastroofi. Zagrebi kesklinnas ringi käies ei saanud me arugi, et midagi viltu oleks, sest sinna jõgi ei ulatunud, kuid lennuki aknast avanenud vaatepilt tõestas taaskord, et loodus on ikka võimas ja teeb täpselt seda, mis talle pähe tuleb. Hea oli taaskord tõdeda, et tore, et meil olid Aadria merel Neptuniga soojad suhted :)
Pühapäevaõhtu tipphetk oli Dalmaatsia rahvusrestorani külastus Zagrebi “Toompeal“. Vanalinn on tõepoolest väga sarnane meie Toompeale – isegi Pikk jalg oli olemas ning Lühikesi jalgu oli lausa mitu. Tellisime Eleniga kahe peale angerja-konna hautise. Siki ja Leino otsustasid jääda klassika juurde ning võtsid lambaprae. Suurepärase roa muutis veelgi nauditavamaks „reisu parim peet“ nagu Siki seda punaveini hellitavalt kutsus, mida me, peale ühe liitri kiiret hävitamist, teist samapalju juurde tellisime.Ja siis saabus esmaspäev, mille hilisõhtul maandusime tsiteerides Elenit: „Täiesti ootamatult ilma ootamatusteta õigeaegselt Tallinna lennujaamas“. Ja kuigi ka see ei olnud sugugi üllatav (peale viimastel päevadel Siki ja Janise vahel toimunud tormilist sms-i rallit), et Tanga soodimees oli vapralt, Siki lemmiklilled – kollased roosid – käes, neiul vastas. Aga liigutavalt kaunis oli sellegipoolest vaadata, kui noored taas kokku said, peale oma tutvuse aja pikimat lahusolekut. Ja selline õnnelik lõpp oligi sel muinaslool :)
*****
Epiloog ehk piinavalt pika bussisõidu ajal tehtud ülestähendused horvaatide ja diva´liste kohta.
Kokkuvõte kohalikust elust-olust. Kokkupuude Horvaatia pärismaalastega piirdus vaid esmaste vajaduste rahuldamiseks aineste hankimisega – söök, jook, öömaja. Kohalikku kultuuri ja kombeid me kahjuks sügavamalt tundma ei õppinud ning Mariti suureks kurvastuseks ei õnnestunud meil ainsatki muuseumit külastada. Muljed sellest põgusast kontaktist: horvaadid armastavad teenindaja elukutset veel vähem kui eestlased ja nad ei püüa ka seda varjata – tegelevad sinuga siis, kui tuju on, naeratavad haruharva ja räägivad kangekaelselt vaid omas keeles. Selle suhtluse põhjalt jäid külge kõige hädavajalikumad kohalikud sõnad: crno vino/bijelo vino (Horvaatias on must ja valge vein) + gazirana voda (mullivesi) ja sir (juust) ning soovide täitumisel ka viisakas hvala! (aitäh!). Tänu Daire poolt korraldatud kiirkeelekursusele ka aprostite! (vabandage!) ja pomotš! (appi!).
Ja viimaks kummardus ja tänusõnad diva´listele, tänu kellele see reis just selline välja kukkus (ma ei hakka siin kohal midagi ilustama). Diva pardal viibisid:
· Kapten Leino, kes meeskonda liialt ei tülitanud, andes umbisikuliselt käskivas kõneviisis käsklusi, millele reageerisid üldjuhul meeskonnakaaslased Kuule, Halloo, Uu, Sinaseal, Hei jt.
· Navigaator Elen, kes suure osa ajast nina ja näppu pidi kaartides tuhnis, aga vaatamata sellele hoidis korra majas blogi kirjutamise ja nõudepesukordade vahetuste üleandmise osas.
· Pruutpaar Daire ja Veiko – kogemustega seksituristid, kes õpetasid tervele laevameeskonnale selgeks, mis ajal seda asja ajada (st siis kui mootor käib) ja kui kaua on õige (vuristades peast statistikat Eesti kui Euroopa keskmistest). Lisaks püstitasid nad kinnitamata andmetel Eesti pulmapeo mahapidamise kiiruserekordi.
· Perekond Kleptod (Raul ja Marit), kes meeskonda aeg-ajalt (siis kui viitsisid ja omast tarbest üle jäi) kohalike produktidega meeldivalt üllatasid ja vaatamata Mariti paistes põsele laevalobale vürtsi lisasid – Marit otsekoheste ütlustega ja Raul (valdavalt gei) anekdootidega.
· Üliabivalmis Julla kapten Moos (alias Kaido), kes täitis tütarlaste tee joomise soove lausa mõtteid lugedes. Moos oli vaieldamatult ka Diva meeskonna suurim peolõvi, maandudes pea igal ööl kambüüsis oma koikul alles koiduvalguses kui Kapten juba karke alla ajas.
· Väike tulesäde Siki, kes reisu teisel ööl mind üksinda riiulisse jättis, sest leidis Aadria mere lainetest Tanga soodimehe, Janise (But no hard feelings, Siki!)
· Poolelt reisult Zadari sadamast pardale hüpanud Joonas, kes osutus meie meeskonna teravaimaks pliiatsiks, omandades päevaga teadmised ja oskused, mida teised juba pool reisu hajutanud olid – talle kuulub meeskonnakaaslaste nimede selgeks saamise rekord, pautival Dival žonglöörides nõude pesemise eriauhind ning lisaks võiks talle anda ka ühe päevaga tüüri- ja soodimehe ameti selgeks õppimise diplomi.
· Noh ja mina – Reet – ikka ka :)
· And last but not least – Elis. Mees, kes füüsiliselt kohale küll ei jõudnud, aga kelle vaim tegi kvantfüüsilise hüppe ja saatis meid terve reisi.
*****
Lõpetuseks tänusõnad ka meie sponsoritele: JCI ja xDream, kes organiseerisid meile hea ilma ja laevapulma ning peasponsor Lufthansale, kes heldelt eurosid luhvtitas, et vähemasti 40%-l meeskonnast oleks järgmise mereseikluse jaoks korralik kopikas olemas.
Fotod: Reet & Daire
No comments:
Post a Comment