Diva kutsub Täppi!

Moos:
Öösel olime evakueerinud enamuse meeskonnast saarele ja hommikul silmi avades avaneb omapärane vaade- terve metsaalune on magavaid merehädalisi täis. Vaid esimesena põgenenud kapten on juba üleval ja vaatab rahuloleva pilguga purjekat: seekord pidas ankur vastu ja paat jäi terveks. Laevatekile ilmuvad arusaamatute nägudega Raul ja Marit - miks on nad üksi jäetud? kus on teised? Marit räägib loo, kuidas ta tualetti minnes öösel võõraste pilkude hirmus paraadvormi selga pani ja ohkab, et oleks nad vaid teadnud, et Rauliga paadis kahekesi...
Jullaga paati saamine osutub tõeliseks katsumuseks, taas saavad märjaks magamisalused, mis öö jooksul on pea ära kuivanud. Igapäevane hommikusöök, millega juba harjunud oleme – omlett peekoniga, puder, kohv jm – jääb täna ära, sest kokad keelduvad sellise kõikumise saatel köögis toimetamast ja nõuavad ühehäälselt restorani. Kõrgemale võimule vastuhakk oleks patt ja nii seamegi kursi lähima asustatud punkti poole.
Pool tundi merel õõtsumist ja jõuame väikesesse sadama-linna nimega Veli Lošinj. Uskumatu muinas-jutuline sissesõit – ilusad, värvilised majakesed, kalameeste paadid, kitsad looklevad tänavad ja mis peamine – kõrts otse kail! Napilt enne meid on randunud ka Tanga paatkond. Astume jahi pardalt maha otse kail olevate laudade taha hommikusööki nautima. Pool päeva kulus märkamatult linnakese vaatamisväärsusi avastades.
Kuuldes eelmise päeva võidusõidust Tanga ja Klementa paatkondade vahel võis arvata, et tänase sõiduga üritab Tanga kõigest väest meist kiirem olla. Võtsime vastu strateegilise otsuse kasutada oma head positsiooni ja anda start hetkel, mil rivaalitsev meeskond veel paarikaupa linna imetlemas oli. Saime vaevalt pool miili purjetada, kui sadamamuuli tagant tuiskas välja täispurjedes Tanga. Vaatasime masendusega meie väikest, iga hetkega vähenevat edumaad, kuid võistlusvaim tärkas meis peagi. Kõlas kapteni käratus "Kõik tööle!" ja hetkega läks laevas sagimiseks - tüdrukud kiirustasid veiniklaase haarates vööri päevitama, mehed purjeid trimmima. Kõik tegelevad sellega, mida keegi kõige paremini oskab, kuid kapten pole ikka rahul, küll on purjed liiga pingul või siis liiga lõdvad. Kapteni käsk soodimees Veikole: grootsooti peale!!! Veiko vastu: oot, üks minut, kallan prouale klaasi veini ja seejärel tõmban...
Lõpuks saab meil käsutäitmisest villand ja suuname kapteni tegevuse juurde, mida ta tõenäoliselt kõige paremini valdab - külmkapist õllet tooma ja neidudele veini valama. Lösutame mugavalt laevatekil ja jälgime Tanga liikumist – kas midagi on nendega juhtunud? Miks nad üha kaugenevad? Alles nad olid meil kannul ja juba on nad muutunud väikeseks täpiks mere taustal. Üldise heakskiiduga saab Tanga endale uue nime: Täpp. Raadiokutsung "Diva kutsub Täppi!" ei anna tulemust. Huvitav, kas nad tõesti ei kuule või on meeskond nii ametis, et pole aega vastata? Teen kõige pikema zuumiga kaugenevast Täpist veel viimased pildid...
Kohtume kõik sadamas nimega Shimuni. Saadame luurajad linna uurima ja peagi tulevad nad tagasi rõõmsa uudisega - lõpupeoks sobilik koht on leitud. Meie paadi tüdrukud otsivad oma tagasihoidlikute kotivirnade vahelt välja õhtutualetid, mille kõrval kahvataks iga Pariisi daam. Jah, nad on tõesti võrratud, sellist ilu pole veel Shimunis nähtud! Vaatan oma sandaalide peale ja lähen ohates kingi otsima.Vähehaaval hakkab kohalikku restorani saabuma eestlasi, kuni kõik 29 purjetajat kohal. Terrassi lauad on kokku lükatud, käib mõnus sumin, kelnerid voorivad suurte vaagnatega. Jälle algab aeg, kus grillkala jätkub kõigile ja veini liitreid ei loeta...