Lainemurdmisöö Lošinji lahesopis

Joonas:
Minu lähetamine algas tegelikult juba lausa eelmisel päeval, mil koos Saksa pensio-näridega Zadaris maandusin ja kriminaalselt suure hunniku kohalike kõshidega taksojuhti toetasin. Samas toimetas too mu raskusteta kesklinna jahisadamasse, kus Leino ja Elen mind soojalt vastu võtsid. Väidetavalt pidid kõik teised juba magama, kuid sellest hoolimata ilmusid nad siiski järjest riburada pidi välja – uudishimu ei lasknud olla ja olematu Joonase olemasolu nõudis oma silmaga ülevaatamist ning kontrollimist. Tervitused tervitatud ja tutvumised tutvutud, saabus öö.
Uus päev algas rahuliku mootoritöristamisega mööda peegelsiledat vett, kurss esialgu arusaamatul viisil suunatud otse üle mere paistva neemeotsapealse küla peale. Juureldi pisut ning pärast pudrupoti ja söögiterariistade eemaldamist kompassi kõrvalt korrigeerus kurss ka merekarude aktiivse sekkumiseta. Järk-järgult avanesid minu ees ka merel einestamise saladused, seda esimesel korral küll nii mõnestki pudruampsust ja kohvilonksust ilmajäämise hinnaga. Sellega algaski minu mereelu saladustesse pühendamine, mis jätkus käepäraste sõlmede õpetamisega. Esmalt pühendusin oma keha ümber otsa silmuseks sidumiseks kasutatavale paalisõlmele – ohutus ennekõike! Lisaks võtsin esimese päeva ülesandeks õppida selgeks pardalolijate nimed, et oskaks pöörduda.
Selle päeva sihtkohaks oli Lošinji saar, Krivica ankruplats, Balvanida restoran. Lõunaks seati kurss aga Isti saarele, kus maabusime loodeabajas asuvas Kosirača külas. Tegu oli mõnusa rahuliku lahesopiga, kus sai täiesti inimtühjal veel ja kaldal segamatult maabumist toimetada, ujuda ja hiljem teele asuda teispool saart asuvasse Isti külla. Ainus inimene, keda saabumisel nägime, lõi oma sääreväristajale hääle sisse ning meremeeste oletust mööda läks rutuga koju kardinaid ette tõmbama, restorani silti üles riputama ning paja alla tuld tegema. Tõde selgus küll pisut hiljem, kui seilajad sügava siesta ajal üritasid tagasihoidlikult, aga mõnusalt lohakas külas süüa saada. Mitme ebaõnnestunud katse järel leidsime lõpuks vastutuleliku toitlustaja, kes nõustus paar tundi enne ametlikku restorani avamise aega grilli tule üles tegema. Süte valmimiseni möödunud poolteist tundi sisustus veini maitsmise, kalade väljavalimise ning koera ja kassi une häirimisega.
Päev jätkus kahjuks rahulikult mootori abiga pimedasse välja, eesmärgiga püüda kinni kaks ülejäänud Eesti paatkonda. Klementa ja Tanga leitigi tuultele avatud (nagu hiljem väga elavalt selgus) lahes, kus viimati saabunutena asusime etendama lainemurdja rolli. Paadid kõrvuti ankurdatud, astusime läbi kivise metsatee teele restorani poole, kus, nagu hiljem selgus, sai eluhead lammast, kohalikku sinki ja resto seinaks olevast hekist valminud viinamarju nillida. Enamjaolt jätkus õhtu keskmiseks ankurdatud paadis Tanga kitarristi Kadi eestvedamisel laulu tehes ja hämmastunult vaadates, kui palju võib kõrvale ankurdatud (ikka meie vaprate purjetajate) alus Diva I küljega lainet vastu võttes kõikuda. Allakirjutanu läks sinna vapralt magamist proovima, liitudes sellega juba varem alustanud Mariti ja Rauliga. Kambüüs sai magamiseks kohandatud, kuid uni oli raske tulema. Aga loobusin üritamast ja liitusin teiste alust hülgavate meeskonnakaaslastega uneks maal. Ikka vapper Moos sai õhtu jooksul lugematu arv kordi kalda vahet transfeerida ning õndsate und magavad Marit ja Raul ei teadnud hommikuni, et nad pähklikoorena laintel loperdaval jahil on üksi jäänud. Samas kapten ja tema abi kuuldavasti ei suutnud väga sügavalt magada, hoides pidevalt südamevärinas pilku paadil ja tõenäoliselt ka mõeldes, kui suur arve järgmisel päeval lainemurdmise eest esitada. Nii lõppes see kuulsusrikas etapp merereisist.