Hõissa pulmad!

Marit:
Jaa, need jahireisi võlud...teise päeva hommik, avan kitsas jahikajutis silmad. Eelmisest õhtust meenub saare restoran, kus pakuti meile näljastele suurepärst kala ja sildistamata pudelist valget veini ning kuidas ülevoolavas tujus Raul kostitas meie laudkonda mitte-raulilike ebasündsate anekdootidega. Hommikune pommuudis oli see, et Siki oli lasknud end õhtu jooksul naaber-paadi libekeelsetel madrustel ära meelitada. Siiski õnnestus hullemaid kahjusid vältida (esialgu) ja meie laeval võtsid külapealt naasnud Sikit vastu Daire valjuhäälsed noomitused ja teiste madruste hukkamõistvad pilgud :)
Sel päeval külastame Dugi Otoki saart, kus pidavat miski ilmaime, nimelt soolane järv, olema. Järv osutus üsna lahjaks lurriks, aga see-eest olid seal eeslid ja vaated saare kaljudelt merele olid ka talutavad. Lõunapausil tuli järgmine shokk – Daire nimelt sööb liiga palju! Lisaks enda portsjonitele, kadus laualt ka kõik muu vähegi ripakilolev toit. Veikol jäi üle ainult vaikselt ohata :)
Miri lahesopis ankrus olles otsustas Moos, kes on nüüdsest oma elu täielikult pühendanud julladele ja muule nende ümber tiirlevale kribu-krabule, haltuurakorras ära lahendada jullaühenduse rahvuspargi ja eestlaste jahtide vahel. Ülerahvastatud, kuid siiski pinnal püsiv jullarong asus Moosi juhtimisel teele ranna suunas. Veel enne seda, kui jõudsime oma pillid kotti panna, ilmusid justkui maa alt 2 pargivahti, kes nõudsid meilt parkimistasuna ilusat ümmargust 2-ga jaguvat summat.
Päeva jooksul õnnestus teha juba tavapäraseks saanud ujumispeatus. Ei kõlba see piirkond septembris enam ujumiseks, vesi on hirmkülm... aga mõned inimesed sellest ju aru ei saa ja naishülged Siki, Reet ja Elen ei lasknud end millestki häirida.
Õhtuks jõudsime Sali linna, kus otsustati, et paras aeg on Daire ja Veiko ametlik paaripanek ära korraldada. Hoolimata peigmehe mõningast nurinast löödi pruutpaar kärmelt läikima. Pruut sai naaberpaadi masti tõmmatud ja peigmees teda päästma saadetud. Pulmakülalistearmee kujunes üsna soliidseks, sest selline palagan äratas lisaks eesti paatide mees-kondadele ka ümber-kaudsete inimeste tähelepanu. Kokkuvõttes juhtuski nii, et kapten Leino sai tähtsa näoga suure rahvahulga ees kõnet pidada ja pruutneitsid Elen ja Siki abielusõrmused pruutpaari varbasse lükata.
Järgnesid pidustused lähimas baar-restoranis, mis juhtumisi asus jahtidest paarikümne meetri kaugusel. Jätsime Rauliga peo „käivituma“ ja siirdusime väikesele jalutuskäigule ümbrust uudistama. Ega Horvaatia pole ainult pidu ja pillerkaar, keegi peab end kohaliku kultuuriga ka ju kurssi viima! Tagasijõudes oli pidu juba täies hoos ja baariomanik häbeliku, kuid siiski veel rõõmsameelse näoga, lootuses külalistest veel normaalse aja jooksul vabaneda. Aga pidu kogus üha enam tuure, inimesed laulsid ja räuskasid, ronisid toolidele ning kiskusid endal riideid seljast, nagu vanadele eestlastele kohane.
Shokist veel mitte päris toibununa ja tervitus-napsudest uimasena viibis peigmees Veiko ikka veel eitamise-faasis. Aga pidu läks edasi. Mõne aja möödudes otsustas palju kannatanud baariomanik siiski poe kinni panna, misjärel koliti paatidesse, kuhu siis vaikselt kustuti. Kättemaks õhtuse lärmi korraldamise eest ei jäänud tulemata – nimelt otsustasid mingid inimesed keset ööd veel räuskama ja pasunat puhuma hakata. Nojah, mäletan veel enda kõrvalt tulnud unist nurinat, et „Krt, see pasun on küll nüüd liiast“.