Ankrus - päeval ja ööl

Kert:
Hommikul ärgates olime sunnitud tõdema, et Elis ei olnud öö jooksul siiski imesid korda saatnud. Itaalia temperamendist pakatav naiskelner ühest imekauni merevaatega Ischia ristorantest ei ilmunud meile hommikusööki tegema ja nii kinnitasime oma keha juba tavapäraseks muutunud menüü järgi .
Ilmataat meie reisiseltskonna hellitamisega ülemäära palju vaeva ei näinud. Olgugi, et Tallinnast startides oli meil kaasa võtta üsnagi suvine ilmaprognoos, osutus tegelikkus oluliselt jahedamaks-tuulisemaks-pilvisemaks. Tänane hommik ei olnud erandiks – ilm oli jahe ja tuuline. Ent meie eskaader end heidutada ei lasknud – kapten heiskas varakult purjed ning keeras paadinina laulusalmidest hästi tuntud Capri saare suunas.
Avamerele jõudes tervitas meid tugev tuul, mis meeskonnale vägagi meeldis - rõõmsat siginat-saginat oli meie laevuksese peal rohkem kui eelmistel päevadel. Tormituuled, kohati üle pea pritsivad lained, pidev rappumine ning kreenis olek tegid selle sõidu äärmiselt nauditavaks. Kohalike jaoks olid sellised ilmastikuolud ilmselt grande problemo’ks – nii kaugele kui silm avamerel seletas, ei paistnud silmapiiril mitte ühtegi teist meresõidukit. Ei suurt, ega väikest. Aga ju see pigem italiano’de probleem, et nad head meresõidu ilma vääriliselt hinnata ei oska. Meie kapten oli igatahes vana rahu ise ning meeskond oli kapteni vääriline – märjukesepudel käis hoogsalt ringi ning tuju oli kõigil hea!
Paavo oli meile eelmisel päeval selgitanud geopeituse mängu reegleid. Minuarust on see geopeitus üks ütlemata vahva väljamõeldis. Ent Sigridile meeldis Paavo seletus ilmselt veelgi rohkem, sest tema otsustas härjal sarvist haarata ja omapoolse panuse ülemaailmsesse aarete nimekirja lisada. Palju täpsemalt ma siinkohal kirjutada ei saa – las jääb aareteotsijatele ka väheke nuputamisainet. Mõned märksõnad siiski: a)aare on liikuv objekt, b) paikneb Ischia ja Capri vahelises veekogus c) on musta värvi ja seda saab kasutada ujumise käigus. Aarde leidja peab samaväärse aarde asemele panema ja originaali toimetama Sigridile.
Kui geopeituse punkt maha märgitud sai, siis läks reisi rekordite registreerimiseks. Tüürimees Paavo täpse silma all fikseeriti tuule maksimaalseks kiiruseks 21 Itaalia Ühikut (tõenäoliselt oli tegu sõlmega - toim.) ning laine kõrguseks kaks kerti (kerdi pikkus napilt alla 2m - toim). Teadjamate sõnul on need päris väärikad numbrid.
Lõuna paiku jõudsime Capri külje alla ning peatusime saare lõunapoolse sadama juures (Marina Piccolo). Purjekatele seal kaid ei ole ning sestap ankurdasime end rannast veidi eemale. Kuivõrd kogu meeskond korraga maale minna ei saanud, siis otsustasime lõunat paadis süüa. Meie tublid naishinged asusid koos Antsuga pastat valmistama ning Kert ja Marit suundusid „julla“-ga soola ning mageda vee järele. Tühi soolatops usaldati õige inimese kätte – kui Marit rannarestorani sisse marssis ja tühja topsiga vehkis, siis täideti see sekunditega. :-) Igatahes sai lõunasöök superhea – proovisin mina selle reisi jooksul igasugu pastaroogasid, ent ühestki kõrtsist nii head ei saanud kui Mia Xara kambüüsist.
Kuivõrd maalepääs oli piiratud, siis peale lõunasööki andis kapten Capri viisa Antsule, Sikile, Maritile ja Kerdile. Paari tunniga saime saarest üldmulje kätte. Eks ta päris huvitav ja omapärane ole – ega muidu sellest niipalju lauldud ei oleks. Kui turismikombinaadile iseloomulikud paratamatused kõrvale jätta, siis võib öelda, et on väga ilus saar!
Meie ringijalutamise lõpetas kapteni ärev kõne: „Tuul on tõusnud, marss paati ja minekut! Pidime kiirustama, et enne pimeduse saabumist ranniku äärde tormivarju jõuaksime. Sihtkohaks oli „vaikne abajas“, kuhu oli plaan ööseks ankrusse jääda.
Ajaliselt oli meie arvestus õige – pimeduse saabumise ajaks jõudsimegi plaanitud kohta. Ent legendijärgset ankrukohta selles abajas ei olnud…. Väljas oli tugev tuul ja pimedus – lähimasse sadamasse sõitma hakata enam ei saanud. Sidusime end kohalike kalameeste võrgupoi külge ja lasime ankru välja. Oli lootus, et need hoiavad meid paigal, ega lase lainetel paati kaljude vastu puruks peksta.
Koht iseenesest ei olnud sugugi nii vaikne kui loodetud – laine loopis paati pea sama tugevasti kui hommikupoolse Ischia-Capri reisi ajal. Tekilt ümbruskonda silmitsedes avanes õudusfilmilik vaade – sünged kaljud kolmelt poolt meid ümbritsemas, sekka mõned lagunenud ja mahajäetud majakesed, mida valgustas vaid kuu. Kapten otsustas, et me ei soovi nende kaljude vastu ennast katki sõita ja meile ei sobi sellises miljöös merehädalisteks hakata. Sestap sai ankur käsu laev paigal hoida. Meeskond sai loa magama minna, ent keegi pidi kogu aeg valves olema.
Vahetustega valvates me selle öö mööda saatsimegi, ent korralikult magada ei saanud sellel öösel mitte keegi – keda segas katkematu loksumine, keda väike hirm võimaliku õnnetuse pärast.