Pehme maandumine reaalsusesse

Reet:
Ma pole oma silmaga kunagi Neptunit ja Ilmataati kohanud ja ei oska seega arvata, kas tegu on sõprade, vere-sugulaste või hoopis ühe ja sama isikuga, aga meie merereis tõestas igal juhul, et kui tervitad Neptunit igal hommikul parima napsuga, mis pardal on, siis hoiab sind nii meri kui taevas.
Laupäeval jätsime hüvasti oma Diva ja Aadria merega ning magasime taas üle tüki aja voodis, mis ei kõikunud lainete rütmis. Paraku unustasime vist hüvasti jätta Neptuniga ja see ajas Ilmataadi täiesti pöördesse – ärkasime kõik varavalges selle peale, et sadamat ja linna räsis täielik burgaa – tuul undas, kõu kärkis, välgunooled sähvisid ja vihm oli nii tihe, et 100m kaugusel oleva Šangulini kai äärde pargitud jahtide olemasust andis teada vali mastide plagin ja silmaga võis nende reaalset olemasolu läbi vihmamüüri vaid aimata. Võrratu vaatemäng! Tänu sellele õnnestus hommikul esimesena lahkunud Joonasel takso peale minekuks tormikad selga panna – muidu oleksid need ju täiesti mõttetult kaasa võetud ballast – lõpp hea, kõik hea :)
Meie reis jätkus nüüd ratastel neljaliikmelises seltskonnas (Elen-Leino-Siki-Reet) üle mägede pealinna. 5 tundi sõitu ja olimegi kohal üleujutustest räsitud Zagrebis. Sava jõgi oli viimase 3 päeva lauspaduvihmaga hullemini üle kallaste kasvanud kui Emajõgi sel kevadel, põhjustades seal kandis viimase 50 aasta kõige hullema looduskatastroofi. Zagrebi kesklinnas ringi käies ei saanud me arugi, et midagi viltu oleks, sest sinna jõgi ei ulatunud, kuid lennuki aknast avanenud vaatepilt tõestas taaskord, et loodus on ikka võimas ja teeb täpselt seda, mis talle pähe tuleb. Hea oli taaskord tõdeda, et tore, et meil olid Aadria merel Neptuniga soojad suhted :)
Pühapäevaõhtu tipphetk oli Dalmaatsia rahvusrestorani külastus Zagrebi “Toompeal“. Vanalinn on tõepoolest väga sarnane meie Toompeale – isegi Pikk jalg oli olemas ning Lühikesi jalgu oli lausa mitu. Tellisime Eleniga kahe peale angerja-konna hautise. Siki ja Leino otsustasid jääda klassika juurde ning võtsid lambaprae. Suurepärase roa muutis veelgi nauditavamaks „reisu parim peet“ nagu Siki seda punaveini hellitavalt kutsus, mida me, peale ühe liitri kiiret hävitamist, teist samapalju juurde tellisime.
Ja siis saabus esmaspäev, mille hilisõhtul maandusime tsiteerides Elenit: „Täiesti ootamatult ilma ootamatusteta õigeaegselt Tallinna lennujaamas“. Ja kuigi ka see ei olnud sugugi üllatav (peale viimastel päevadel Siki ja Janise vahel toimunud tormilist sms-i rallit), et Tanga soodimees oli vapralt, Siki lemmiklilled – kollased roosid – käes, neiul vastas. Aga liigutavalt kaunis oli sellegipoolest vaadata, kui noored taas kokku said, peale oma tutvuse aja pikimat lahusolekut. Ja selline õnnelik lõpp oligi sel muinaslool :)
*****
Epiloog ehk piinavalt pika bussisõidu ajal tehtud ülestähendused horvaatide ja diva´liste kohta.
Kokkuvõte kohalikust elust-olust. Kokkupuude Horvaatia pärismaalastega piirdus vaid esmaste vajaduste rahuldamiseks aineste hankimisega – söök, jook, öömaja. Kohalikku kultuuri ja kombeid me kahjuks sügavamalt tundma ei õppinud ning Mariti suureks kurvastuseks ei õnnestunud meil ainsatki muuseumit külastada. Muljed sellest põgusast kontaktist: horvaadid armastavad teenindaja elukutset veel vähem kui eestlased ja nad ei püüa ka seda varjata – tegelevad sinuga siis, kui tuju on, naeratavad haruharva ja räägivad kangekaelselt vaid omas keeles. Selle suhtluse põhjalt jäid külge kõige hädavajalikumad kohalikud sõnad: crno vino/bijelo vino (Horvaatias on must ja valge vein) + gazirana voda (mullivesi) ja sir (juust) ning soovide täitumisel ka viisakas hvala! (aitäh!). Tänu Daire poolt korraldatud kiirkeelekursusele ka aprostite! (vabandage!) ja pomotš! (appi!).
Ja viimaks kummardus ja tänusõnad diva´listele, tänu kellele see reis just selline välja kukkus (ma ei hakka siin kohal midagi ilustama). Diva pardal viibisid:
· Kapten Leino, kes meeskonda liialt ei tülitanud, andes umbisikuliselt käskivas kõneviisis käsklusi, millele reageerisid üldjuhul meeskonnakaaslased Kuule, Halloo, Uu, Sinaseal, Hei jt.
· Navigaator Elen, kes suure osa ajast nina ja näppu pidi kaartides tuhnis, aga vaatamata sellele hoidis korra majas blogi kirjutamise ja nõudepesukordade vahetuste üleandmise osas.
· Pruutpaar Daire ja Veiko – kogemustega seksituristid, kes õpetasid tervele laevameeskonnale selgeks, mis ajal seda asja ajada (st siis kui mootor käib) ja kui kaua on õige (vuristades peast statistikat Eesti kui Euroopa keskmistest). Lisaks püstitasid nad kinnitamata andmetel Eesti pulmapeo mahapidamise kiiruserekordi.
· Perekond Kleptod (Raul ja Marit), kes meeskonda aeg-ajalt (siis kui viitsisid ja omast tarbest üle jäi) kohalike produktidega meeldivalt üllatasid ja vaatamata Mariti paistes põsele laevalobale vürtsi lisasid – Marit otsekoheste ütlustega ja Raul (valdavalt gei) anekdootidega.
· Üliabivalmis Julla kapten Moos (alias Kaido), kes täitis tütarlaste tee joomise soove lausa mõtteid lugedes. Moos oli vaieldamatult ka Diva meeskonna suurim peolõvi, maandudes pea igal ööl kambüüsis oma koikul alles koiduvalguses kui Kapten juba karke alla ajas.
· Väike tulesäde Siki, kes reisu teisel ööl mind üksinda riiulisse jättis, sest leidis Aadria mere lainetest Tanga soodimehe, Janise (But no hard feelings, Siki!)
· Poolelt reisult Zadari sadamast pardale hüpanud Joonas, kes osutus meie meeskonna teravaimaks pliiatsiks, omandades päevaga teadmised ja oskused, mida teised juba pool reisu hajutanud olid – talle kuulub meeskonnakaaslaste nimede selgeks saamise rekord, pautival Dival žonglöörides nõude pesemise eriauhind ning lisaks võiks talle anda ka ühe päevaga tüüri- ja soodimehe ameti selgeks õppimise diplomi.
· Noh ja mina – Reet – ikka ka :)
· And last but not least – Elis. Mees, kes füüsiliselt kohale küll ei jõudnud, aga kelle vaim tegi kvantfüüsilise hüppe ja saatis meid terve reisi.
*****
Lõpetuseks tänusõnad ka meie sponsoritele: JCI ja xDream, kes organiseerisid meile hea ilma ja laevapulma ning peasponsor Lufthansale, kes heldelt eurosid luhvtitas, et vähemasti 40%-l meeskonnast oleks järgmise mereseikluse jaoks korralik kopikas olemas.

Fotod: Reet & Daire

Harjutusi iseseisvaks maaeluks

Siki:
Karuhäälne kapteni röögatus „ÄRATUUUUS“ tõi minuni meie reisi viimase hommiku, peale mida sai panna „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarjas riiulisse ka uue teose „10 000 ljööd plekki Aadria merel“.
Kogu reisi täpsustuseks siiski, et tegelikult nähti ka korralikke purjekõlbulikke minuteid, mille tõestuseks oli kodusadama Biogradi lahel toimunud manööverdustelaadsete tegevuste käigus rebenenud genu. Viimase tuvastas täna hommikul jahi üleandmisel karmiilmne, kuid siiski verinoor rendifirmaesindaja, kes muutus sujuvalt leebemaks peale rämedahaisulisest külmikust kolme A le Coq õllepurgi avastamist! Seda kõike tänu Diva I paatkonna ebatervele maitsemeelele ja vääritimõistetud põhimõttele, et kui juba Horvaatias, siis tee nagu horvaatlased. Nimelt nädala jooksul tarbiti seda jooki, mida horvaatlastest endist üle jääb ning teadmatutele turistidele kõrge hinna eest delikatessi pähe müüakse - šljivovica, travarica, orehovica ja mis iganes kangestatud-suhkrustatud-promillistatud kohalike puuviljade leotusvesi.
Diva I mees-konnast olid eelmisel õhtul lahkunud juba Daire-Veiko ning ilma suurema tseremooniata lahkusid varajastel hommikutundidel Marit-Raul. Peale peakokk Daire lahkumist sai järelejäänud meeskond ka terve reisi kõige kesisema hommikusöögi – seekord kivi organiseerijate kapsaaeda! Järgmine kord mitte sellist strateegilist viga sisse lasta – lustikummutireisidel lahkub viimasena laevast kokk, huultel veel hüüe „Kas ma saan veel teile midagi suupärast pakkuda?“.
Peale seda, kui meeskonna koosseis vähenes juba 50%le seoses Moosi ja Janise lahkumisega (kaasas kuumad kallistused/suudlused ja kohalikud kulinaariatooted), suundusid mahajäänud merekarud aga Biogradi vaatamis-väärsustega tutvuma. Kiviklibune rand, vaid kehakeelt valdavad kodu-majutusepakkujad, kuid siiski-siiski – horvaatia traditsiooniline pulm kõrval-baaris, küpsed puuviljad ranna-äärselt turult, kohalik vein ja rahvus-vahelised kokteilid. Chilllll…. Mere-õhumür-gituse ja päikese-piste saanud Joonas käis meeltesegaduses välja ka veksli after-after-after party’l detsembris meile kõigile küpsetada kala soolakoorikus – meest sõnast!!!
*****
Kokkuvõtteks sõnastik blogilugejatele:
- Moos = päriselt olemasolev isik, kes on endale sellise nime vabatahtlikult valinud, armastab jullat.
- Täpiks sõitma = kaasvõistlejaid nii kaugele maha jätma, et on horisondil näha vaid täpp.
- Mootoriga sõit = seks kajutis.
- Kapten = kaudses kõneviisis ning umbisikulisel tegumoel kommunikeeruv isik, keda peab kuulama alles siis, kui kalli naise esmased vajadused on rahuldatud, ja kes kõigest hoolimata /vabatahtlikult vastutab kogu jahil toimuva eest.

Pautides tagasi kodusadamasse

Veiko muljete järgi üles tähendanud Daire:
Viimane öö jahi tekil tähistaeva all magades on möödas. Diva meeskond on kasvanud täna kahe liikme võrra – noored ja armunud – Siki ja Janis - otsustavad veeta tuulise ja pilvise päeva meie paadis, pidavat lõbusam koht olema. Arvatavasti on saanud Lõuna-Eesti paatkonna naljad otsa ja noori Tanga meeste jutud enam naerma ei aja.
Järjekordse hommikuse nõudepesu konkursi võidab Joonas! Marit hoiab Rauli viimaseks pesukorraks. Joonasel on võimalus näidata erinevaid poose nõusid pestes, kuna paat hoiab tugevalt kreeni. Aegajalt viskab Joonas naiivseid küsimusi kokpitis istujatele a la ’kas keegi nõusid kuivatama ka tuleb?’ Keegi ei lähe!
Esimesena pannakse rooli Reet. Kapteni õpetused mõjuvad Reedale sedavõrd traumaatiliselt, et Reedal pisar tuleb silma.
Esimene paut kl 11.35
’Moos, pane kontrat peale nii palju, kui tuleb... Nii, mul on jalad maast lahti, tõmba tõmba!!! No ei ole, kott on kott raisk, midagi ei ole teha’ – kõlavad kapteni suust sajatused.
Teisena roolis Joonas. Mõningased mõttevahetused tekil: ’kui mõlemad jahid lähevad kokku, siis keeravad mõlemad paremale’.... ’tundub, et põrkame kokku’.... ’võtaks tuule ära selle ees pautides?!’... ’jätame Joonase rooli, lähme kõik alla.... ärme vast lähe, tundub et sõidame siiski selle jahiga kokku’. ’Veix valmis? Keegi hoiab mu õlut!’ – hüüab kapten Leino.
Tuul 18 sõlme... üha tõuseb. Moos teab rääkida, et Täpi paadis ehk Tangas saab tuule kiirust vaadata meetrites?! Amatöörid!
Kapten saabub – roolimees saab ketuka! ’Kapteni must pesu mööda kajuti põrandat maas ja pesemata??? Sõita ei oska, Joonas? Hoia sirget joont!’
’Leitvagenil läks lahti, teeme sirtsti ära!’: hüüab kapten paadis paudi tegemise eel. ’Konna tõstsite ära? Jälgi spermatosoide!’
Paat kreenis, tuul jätkuvalt 18 sõlme, Reet ei suuda enam, peab külastama tualetti. Sõidame paremal halsil, meeskonnal ununeb, et Reeta ei ole...paudime!!! ja siis tuleb meelde, et Reet on ju tualetis ... Reet käib edasi-tagasi läbi kambüüsi, DJ puldist mööda ja ... kapteni käsk ... paudime tagasi! Ja Reet saab oma sooja koha tagasi...;-) Reet paneb sokid, mis ta eelmevalt ettenägelikult taskusse pannud oli, ilusti jalga tagasi ning istub vaikselt tekile....oli see nüüd meie Reet või keegi teine, ei mäleta täpselt enam...arvatavasti Tanga meeste nali:)
Marit ja Raul on pikalt kajutis, liiga pikalt. Mootor ju ei tööta? Meil on ju kokkulepe, et sellistel eluliselt tähtsatel minutitel peab mootor käima. Mõne aja pärast selgub, et Mariti hambavalu on halvanud pool tema peast ja teravast keelest. Kiire otsus on Marit enne homset lennusõitu viia kohaliku velskri juurde Zadarisse, vastasel juhul peame Mariti tagasiteel enda autosse kiilupoisiks võtma ja seda me ju ei taha! Paneme noored Zadari sadamas maha. Jõuame teha paar kiiret pauti, kui helistab Raul, et neil kõik ok, Marit meelitatud lennukile tagasi.
’Paudime!!!’ Kõlab kapteni käsk – ja puruneb meie viimane veiniklaas! Meenub pulmaõhtul kogetu Tanga jahi tekil, kui värske pruut käte värinal suudab punast veini tekile kallata. Tanga kapten Andri hüüatab: ’Jahil punast veini ei jooda!!!!’ Selle peale lükkab soodimees Guido rinna ette ja teatab kõva häälega: ’juuakse ikka küll!!!’ Andri: ’Tiigipuu peal ikka ei jooda küll!!!’ Guido: ’kus sa SIIN seda tiigipuud näed????’...ja pruut saab uue klaasi punast veini.
Võtame Rauli ja Mariti uuesti pardale Sukošanist, et lõpetada oma lustikummuti sõit läbi Põhja-Horvaatia saarestiku Biogradis.
Pimedasse Biogradi sadamasse sissesõit osutub kitsamaks ja saarte-rohkemaks, kui esialgu arvame. Kapten üritab Dairet navigaatoriks määrata, kui aga selgub, et Daire terminoloogias sõna navigeerima tähendab hoopis midagi muud, saab navigaatori ameti endale Raul. Käsk Raulilt: ’Sõidetagu nii teravalt ja nii kiirelt, kui saab!’
Õhtu hämaruses jääb meile märka-matuks otse ees olev väike kala-meeste kummi-paat. Seisan tekil ja hüüan tüüri-mehele: ’Kurss kalameestel!’ Vaid poole kaabli kaugusel kummipaadist muudame kurssi, kerge riivakas kalurite paadile ja lehvitus meie meeskonna poolt toovad esile nende hirmunud kätemärkidega näidatud sõnumi, mille võib kokku võtta lühidalt - lollid olete, vää?
Õhtu lõpetame Biogradi tänavakõrtsis süües ära viimased liuatäied karpe, kalu, krevette ja muid mereande. Tõuseme esimestena lauast ning lahkume väärikalt Horvaatiast.

Diva kutsub Täppi!

Moos:
Öösel olime evakueerinud enamuse meeskonnast saarele ja hommikul silmi avades avaneb omapärane vaade- terve metsaalune on magavaid merehädalisi täis. Vaid esimesena põgenenud kapten on juba üleval ja vaatab rahuloleva pilguga purjekat: seekord pidas ankur vastu ja paat jäi terveks. Laevatekile ilmuvad arusaamatute nägudega Raul ja Marit - miks on nad üksi jäetud? kus on teised? Marit räägib loo, kuidas ta tualetti minnes öösel võõraste pilkude hirmus paraadvormi selga pani ja ohkab, et oleks nad vaid teadnud, et Rauliga paadis kahekesi...
Jullaga paati saamine osutub tõeliseks katsumuseks, taas saavad märjaks magamisalused, mis öö jooksul on pea ära kuivanud. Igapäevane hommikusöök, millega juba harjunud oleme – omlett peekoniga, puder, kohv jm – jääb täna ära, sest kokad keelduvad sellise kõikumise saatel köögis toimetamast ja nõuavad ühehäälselt restorani. Kõrgemale võimule vastuhakk oleks patt ja nii seamegi kursi lähima asustatud punkti poole.
Pool tundi merel õõtsumist ja jõuame väikesesse sadama-linna nimega Veli Lošinj. Uskumatu muinas-jutuline sissesõit – ilusad, värvilised majakesed, kalameeste paadid, kitsad looklevad tänavad ja mis peamine – kõrts otse kail! Napilt enne meid on randunud ka Tanga paatkond. Astume jahi pardalt maha otse kail olevate laudade taha hommikusööki nautima. Pool päeva kulus märkamatult linnakese vaatamisväärsusi avastades.
Kuuldes eelmise päeva võidusõidust Tanga ja Klementa paatkondade vahel võis arvata, et tänase sõiduga üritab Tanga kõigest väest meist kiirem olla. Võtsime vastu strateegilise otsuse kasutada oma head positsiooni ja anda start hetkel, mil rivaalitsev meeskond veel paarikaupa linna imetlemas oli. Saime vaevalt pool miili purjetada, kui sadamamuuli tagant tuiskas välja täispurjedes Tanga. Vaatasime masendusega meie väikest, iga hetkega vähenevat edumaad, kuid võistlusvaim tärkas meis peagi. Kõlas kapteni käratus "Kõik tööle!" ja hetkega läks laevas sagimiseks - tüdrukud kiirustasid veiniklaase haarates vööri päevitama, mehed purjeid trimmima. Kõik tegelevad sellega, mida keegi kõige paremini oskab, kuid kapten pole ikka rahul, küll on purjed liiga pingul või siis liiga lõdvad. Kapteni käsk soodimees Veikole: grootsooti peale!!! Veiko vastu: oot, üks minut, kallan prouale klaasi veini ja seejärel tõmban...
Lõpuks saab meil käsutäitmisest villand ja suuname kapteni tegevuse juurde, mida ta tõenäoliselt kõige paremini valdab - külmkapist õllet tooma ja neidudele veini valama. Lösutame mugavalt laevatekil ja jälgime Tanga liikumist – kas midagi on nendega juhtunud? Miks nad üha kaugenevad? Alles nad olid meil kannul ja juba on nad muutunud väikeseks täpiks mere taustal. Üldise heakskiiduga saab Tanga endale uue nime: Täpp. Raadiokutsung "Diva kutsub Täppi!" ei anna tulemust. Huvitav, kas nad tõesti ei kuule või on meeskond nii ametis, et pole aega vastata? Teen kõige pikema zuumiga kaugenevast Täpist veel viimased pildid...
Kohtume kõik sadamas nimega Shimuni. Saadame luurajad linna uurima ja peagi tulevad nad tagasi rõõmsa uudisega - lõpupeoks sobilik koht on leitud. Meie paadi tüdrukud otsivad oma tagasihoidlikute kotivirnade vahelt välja õhtutualetid, mille kõrval kahvataks iga Pariisi daam. Jah, nad on tõesti võrratud, sellist ilu pole veel Shimunis nähtud! Vaatan oma sandaalide peale ja lähen ohates kingi otsima.Vähehaaval hakkab kohalikku restorani saabuma eestlasi, kuni kõik 29 purjetajat kohal. Terrassi lauad on kokku lükatud, käib mõnus sumin, kelnerid voorivad suurte vaagnatega. Jälle algab aeg, kus grillkala jätkub kõigile ja veini liitreid ei loeta...

Lainemurdmisöö Lošinji lahesopis

Joonas:
Minu lähetamine algas tegelikult juba lausa eelmisel päeval, mil koos Saksa pensio-näridega Zadaris maandusin ja kriminaalselt suure hunniku kohalike kõshidega taksojuhti toetasin. Samas toimetas too mu raskusteta kesklinna jahisadamasse, kus Leino ja Elen mind soojalt vastu võtsid. Väidetavalt pidid kõik teised juba magama, kuid sellest hoolimata ilmusid nad siiski järjest riburada pidi välja – uudishimu ei lasknud olla ja olematu Joonase olemasolu nõudis oma silmaga ülevaatamist ning kontrollimist. Tervitused tervitatud ja tutvumised tutvutud, saabus öö.
Uus päev algas rahuliku mootoritöristamisega mööda peegelsiledat vett, kurss esialgu arusaamatul viisil suunatud otse üle mere paistva neemeotsapealse küla peale. Juureldi pisut ning pärast pudrupoti ja söögiterariistade eemaldamist kompassi kõrvalt korrigeerus kurss ka merekarude aktiivse sekkumiseta. Järk-järgult avanesid minu ees ka merel einestamise saladused, seda esimesel korral küll nii mõnestki pudruampsust ja kohvilonksust ilmajäämise hinnaga. Sellega algaski minu mereelu saladustesse pühendamine, mis jätkus käepäraste sõlmede õpetamisega. Esmalt pühendusin oma keha ümber otsa silmuseks sidumiseks kasutatavale paalisõlmele – ohutus ennekõike! Lisaks võtsin esimese päeva ülesandeks õppida selgeks pardalolijate nimed, et oskaks pöörduda.
Selle päeva sihtkohaks oli Lošinji saar, Krivica ankruplats, Balvanida restoran. Lõunaks seati kurss aga Isti saarele, kus maabusime loodeabajas asuvas Kosirača külas. Tegu oli mõnusa rahuliku lahesopiga, kus sai täiesti inimtühjal veel ja kaldal segamatult maabumist toimetada, ujuda ja hiljem teele asuda teispool saart asuvasse Isti külla. Ainus inimene, keda saabumisel nägime, lõi oma sääreväristajale hääle sisse ning meremeeste oletust mööda läks rutuga koju kardinaid ette tõmbama, restorani silti üles riputama ning paja alla tuld tegema. Tõde selgus küll pisut hiljem, kui seilajad sügava siesta ajal üritasid tagasihoidlikult, aga mõnusalt lohakas külas süüa saada. Mitme ebaõnnestunud katse järel leidsime lõpuks vastutuleliku toitlustaja, kes nõustus paar tundi enne ametlikku restorani avamise aega grilli tule üles tegema. Süte valmimiseni möödunud poolteist tundi sisustus veini maitsmise, kalade väljavalimise ning koera ja kassi une häirimisega.
Päev jätkus kahjuks rahulikult mootori abiga pimedasse välja, eesmärgiga püüda kinni kaks ülejäänud Eesti paatkonda. Klementa ja Tanga leitigi tuultele avatud (nagu hiljem väga elavalt selgus) lahes, kus viimati saabunutena asusime etendama lainemurdja rolli. Paadid kõrvuti ankurdatud, astusime läbi kivise metsatee teele restorani poole, kus, nagu hiljem selgus, sai eluhead lammast, kohalikku sinki ja resto seinaks olevast hekist valminud viinamarju nillida. Enamjaolt jätkus õhtu keskmiseks ankurdatud paadis Tanga kitarristi Kadi eestvedamisel laulu tehes ja hämmastunult vaadates, kui palju võib kõrvale ankurdatud (ikka meie vaprate purjetajate) alus Diva I küljega lainet vastu võttes kõikuda. Allakirjutanu läks sinna vapralt magamist proovima, liitudes sellega juba varem alustanud Mariti ja Rauliga. Kambüüs sai magamiseks kohandatud, kuid uni oli raske tulema. Aga loobusin üritamast ja liitusin teiste alust hülgavate meeskonnakaaslastega uneks maal. Ikka vapper Moos sai õhtu jooksul lugematu arv kordi kalda vahet transfeerida ning õndsate und magavad Marit ja Raul ei teadnud hommikuni, et nad pähklikoorena laintel loperdaval jahil on üksi jäänud. Samas kapten ja tema abi kuuldavasti ei suutnud väga sügavalt magada, hoides pidevalt südamevärinas pilku paadil ja tõenäoliselt ka mõeldes, kui suur arve järgmisel päeval lainemurdmise eest esitada. Nii lõppes see kuulsusrikas etapp merereisist.

Ümber Ugljani Zadarisse

Leino:
Eile toimusid siis pulmad, pidu kestis täna-hommikuse päikese-tõusuni. Juba siis oli selge, et kulminatsioon oli toimunud.

Täna oli Nõrk Päev. Tuul oli nõrk… Liikumiskiirus oli nõrk… Kala võtmine oli nõrk… Ja ega ka enesetunne ei saanudki midagi muud olla, kui nõrk…
Päeva esimene pool kulges mootori tähe all. Tavapärane ujumispeatus lõppes sellega, et esteetidest naispere teatas, et sm. Moos ei olnud duši all käinud ja säherdust roppust meie jahil ei taluta. Riputatigi vaene mees otsa külge, üle parda ja täiskäik. Kiirus 5 sõlme, vahepeal paistavad jalad vahepeal peanupp. Kiirus 6 sõlme, pead enam eriti näha pole. Kiirus 6,8 sõlme, takistab hirmsasti edasiliikumist, tehakse ettepanek ots läbi raiuda. Moos saab esimese hingetõmbe. Tundub, et saab veel elulooma. Tõmbame mehe pardale. Kõrvad, silmad, hambad ja muud avaused on puhtaks uhutud. Peale väikest elevust jätkame naftajõul. Meri on täiesti plekk. Otsustan, et tekilt koisse kobida ja pisut puhata. Saan vaevalt silma kinni, kui mingi nõid masti kraapis ja tuule üles keeras. Kreen 15 kraadi, kiirus 6,6 sõlme. Kapten koi ja seina vahel kinni. Mis kord see on?
Lõunapausi tegime Muline lahes Ugljani saare põhjatipus. Perekond Kleptod keelduvad randa minemast, sest muuseumi ei ole ja Marit ilma selleta keeldub oma pikki jalgu maale tõstmast. Saadame asendustiimi Moos-Siki, või kõlaks paremini Sikimoos, kes osutub üllatavalt edukaks tuues granaatõunu. Need sobivad hästi magustoiduks peale a la carte pastat, mis tunnistati konkurentsitult parimaks senise reisi vältel. Au ja kiitus kambüüsitoimkonnale!
Õhtuks oli vaja jõuda Zadarisse, et leida sealt kadunud poeg Joonas. Üllatusena avastasime, et Zadari vanalinna tänavad olid sillutatud kahhelplaatidega, kõikuva pinna kohta oli see kohalike poolt alatu trikk, aga meeskond hoidus hoolega libastumast.

Õhtusöögi kõrvale joodi ainult üks liiter veini. Kokamutt piilus hindava pilguga meie seltskonda ja pidas kõige karmimaks merekaruks Rauli, kelle supi ta otse mereveest keetis. Tagasi saadetud supp tekitas ehmatuse ja oma veast aru saanuna lisas kokk veel soola. Paraku selgus, et Raul ikka Läänemere riimvetega rohkem harjunud on ja 35 promilline soolalahus temalegi vähe liig.
Foto: lotos-croatia.com

Kui noorpaar juba uinunud oli saabus jahile Joonas. Kaasas liiter rummi ja teine ouzot. Tänud taevale! Kapten siinkohal lõpetab.

Hõissa pulmad!

Marit:
Jaa, need jahireisi võlud...teise päeva hommik, avan kitsas jahikajutis silmad. Eelmisest õhtust meenub saare restoran, kus pakuti meile näljastele suurepärst kala ja sildistamata pudelist valget veini ning kuidas ülevoolavas tujus Raul kostitas meie laudkonda mitte-raulilike ebasündsate anekdootidega. Hommikune pommuudis oli see, et Siki oli lasknud end õhtu jooksul naaber-paadi libekeelsetel madrustel ära meelitada. Siiski õnnestus hullemaid kahjusid vältida (esialgu) ja meie laeval võtsid külapealt naasnud Sikit vastu Daire valjuhäälsed noomitused ja teiste madruste hukkamõistvad pilgud :)
Sel päeval külastame Dugi Otoki saart, kus pidavat miski ilmaime, nimelt soolane järv, olema. Järv osutus üsna lahjaks lurriks, aga see-eest olid seal eeslid ja vaated saare kaljudelt merele olid ka talutavad. Lõunapausil tuli järgmine shokk – Daire nimelt sööb liiga palju! Lisaks enda portsjonitele, kadus laualt ka kõik muu vähegi ripakilolev toit. Veikol jäi üle ainult vaikselt ohata :)
Miri lahesopis ankrus olles otsustas Moos, kes on nüüdsest oma elu täielikult pühendanud julladele ja muule nende ümber tiirlevale kribu-krabule, haltuurakorras ära lahendada jullaühenduse rahvuspargi ja eestlaste jahtide vahel. Ülerahvastatud, kuid siiski pinnal püsiv jullarong asus Moosi juhtimisel teele ranna suunas. Veel enne seda, kui jõudsime oma pillid kotti panna, ilmusid justkui maa alt 2 pargivahti, kes nõudsid meilt parkimistasuna ilusat ümmargust 2-ga jaguvat summat.
Päeva jooksul õnnestus teha juba tavapäraseks saanud ujumispeatus. Ei kõlba see piirkond septembris enam ujumiseks, vesi on hirmkülm... aga mõned inimesed sellest ju aru ei saa ja naishülged Siki, Reet ja Elen ei lasknud end millestki häirida.
Õhtuks jõudsime Sali linna, kus otsustati, et paras aeg on Daire ja Veiko ametlik paaripanek ära korraldada. Hoolimata peigmehe mõningast nurinast löödi pruutpaar kärmelt läikima. Pruut sai naaberpaadi masti tõmmatud ja peigmees teda päästma saadetud. Pulmakülalistearmee kujunes üsna soliidseks, sest selline palagan äratas lisaks eesti paatide mees-kondadele ka ümber-kaudsete inimeste tähelepanu. Kokkuvõttes juhtuski nii, et kapten Leino sai tähtsa näoga suure rahvahulga ees kõnet pidada ja pruutneitsid Elen ja Siki abielusõrmused pruutpaari varbasse lükata.
Järgnesid pidustused lähimas baar-restoranis, mis juhtumisi asus jahtidest paarikümne meetri kaugusel. Jätsime Rauliga peo „käivituma“ ja siirdusime väikesele jalutuskäigule ümbrust uudistama. Ega Horvaatia pole ainult pidu ja pillerkaar, keegi peab end kohaliku kultuuriga ka ju kurssi viima! Tagasijõudes oli pidu juba täies hoos ja baariomanik häbeliku, kuid siiski veel rõõmsameelse näoga, lootuses külalistest veel normaalse aja jooksul vabaneda. Aga pidu kogus üha enam tuure, inimesed laulsid ja räuskasid, ronisid toolidele ning kiskusid endal riideid seljast, nagu vanadele eestlastele kohane.
Shokist veel mitte päris toibununa ja tervitus-napsudest uimasena viibis peigmees Veiko ikka veel eitamise-faasis. Aga pidu läks edasi. Mõne aja möödudes otsustas palju kannatanud baariomanik siiski poe kinni panna, misjärel koliti paatidesse, kuhu siis vaikselt kustuti. Kättemaks õhtuse lärmi korraldamise eest ei jäänud tulemata – nimelt otsustasid mingid inimesed keset ööd veel räuskama ja pasunat puhuma hakata. Nojah, mäletan veel enda kõrvalt tulnud unist nurinat, et „Krt, see pasun on küll nüüd liiast“.